| |
Kuna sakslased tungisid 13. saj. Läti ja Eesti alale liivlaste maa kaudu, kandus Liivimaa nimi nendelegi alistatud piirkondadele: 13. saj. esimesel poolel latgalite alale (praegune Läti) ning Lõuna- ja Kesk-Eestile, 13. saj. teisel poolel Kuramaale ja Zemgalele.
Põhja-Eestit loetakse Liivimaa osaks pärast selle ühendamist Liivimaa Ordu valdustega 1347. aastal. Aastatel 1347-1561 hõlmas Liivimaa (tollaseis piires nimetatakse ka Vana-Liivimaaks) kogu Liivimaa orduriigi, Riia peapiiskopkonna ning Tartu, Saare-Lääne ja Kuramaa piiskopkonna konföderatsiooni, hõlmates ühtekokku ca 108 000 km².
Nimetus ‘Liivimaa’ kinnistus Väina jõest põhjas asuvaile Poola valdustele pärast 1561. aastat, kui Eestimaa alistus Rootsile ja moodustati Kuramaa hertsogiriik. Poola-Rootsi sõja (1600−1629) tagajärjel jagunes Liivimaa Rootsi võimkonda kuuluvaks Liivimaa kubermanguks ja Poola võimkonda kuuluvaks Latgaleks ehk nn. Poola Liivimaaks (Inflanty Polskie).
Liivimaa piiride osas toimus 17.-19. saj. mitmeid muutusi. Pärast Põhjasõda (1700−1721) kujunes Eesti lõunaosast ja Läti põhjaosast Venemaa koosseisus Liivimaa kubermang (Lifljandija), mis sai oma lõpliku kuju alles 19. saj. teisel poolel.
Pärast Veebruarirevolutsiooni liideti Põhja-Liivimaa etnilistel põhjustel Eestimaa kubermanguga 12.04.1917 ning Eesti iseseisvumisega sai sellest Eesti Vabariigi osa. Läti asustusega Lõuna-Liivimaa kuulub Läti Vabariigile.
Liivlased on üks väiksemaid tänapäevani säilinud soome-ugri rahvaid.
Esimest korda mainiti liivlasi 12. saj. Nestori kroonikas. Teadlaste arvates elas 12. saj. umbes 15 000-28 000 liivlast. Praeguseks on liivlasi vaid veidi üle 200 ja liivi keelt kõneleb veel üksnes mõnikümmend inimest.
Keeleteadlane Mati Hint kirjutab:
“…Läänemeresoome kunagisest võimsaimast ja naabritega agaralt suhelnud hõimust on jäänud Liivimaa nimi vanadele maakaartidele ja ajalukku, liivipäraseid kohanimesid liivlaste varasemal asumisalal, liivipäraseid jooni mõnedes läti murretes ja läti kirjakeelde rida liivi laensõnu… Inimesed, kes on lähedaselt kokku puutunud liivlaste praeguse — võib-olla viimase — põlvkonnaga, kes on maiku saanud nende keelest, nende rahvajuttude ja -viiside võlust ning tunnevad liivlaste väärikust ja rahvuslikku iseteadvust, tajuvad seal toiminud ajalooprotsessi sõgedust. See on iselaadi õhkkond, mida liivi külades tajuda võib — raugastunud rahvakillu paratamatusega leppiv, kuid eneseteadlik vastuminek rahvuslikule lõpule. Seda kogeda on ühtaegu kurb, rahustav ja ülev... Viimased liivlased teavad, et nad on juba muutunud eksootiliseks harulduseks, kelle juurde tullakse kaugeltki — uudistama või uurima või vaatama; see tõstab nende iseteadvust, aga juba lootusetut iseteadvust — ei ole kerge muutuda indiaanlaseks omaenda maal ja olla sellest kogu aeg teadlik…”
Allikad: Eesti Entsüklopeedia
Mati Hint “Liivlased – veel mitte in memoriam”.
|
